Finantsinstrumentide turu direktiivi (MiFID) määratlus

Mis on finantsinstrumentide turgude direktiiv (MiFID)?

Finantsinstrumentide turgude direktiiv (MiFID) on Euroopa määrus, mis suurendab kogu riigi läbipaistvust Euroopa Liidu finantsturgudele ja ühtlustab Euroopas tegutsevatele ettevõtetele nõutava regulatiivse avalikustamise Liit.

Finantsinstrumentide turgude direktiiv rakendas uusi meetmeid, näiteks kauplemiseelsed ja -järgsed läbipaistvusnõuded, ning sätestas käitumisstandardid, mida finantsettevõtted peavad järgima. MiFIDil on määratletud reguleerimisala, mis keskendub peamiselt aktsiatele. Direktiiv koostati 2004. aastal ja see on kehtinud kogu riigis Euroopa Liit (EL) alates 2007. MiFID asendati MiFID II -ga 2018. aastal.

Finantsinstrumentide turgude direktiivi mõistmine

Finantsinstrumentide turgude direktiivi eesmärk on, et kõik ELi liikmesriigid jagaksid ühist ja tugevat reguleerivat raamistikku, mis kaitseb investoreid. MiFID jõustus aasta enne Finantskriis 2008, kuid muudatusi tehti, võttes arvesse kujunenud kriisi MiFID II. Üks probleem esialgsetes eelnõudes oli see, et regulatiivne lähenemisviis väljaspool Euroopa Liitu asuvate riikidega suhtlemisel jäeti iga liikmesriigi enda otsustada. See tähendas, et mõningatel väljaspool ELi asuvatel ettevõtetel võib olla lihtsama regulatiivse järelevalve tõttu konkurentsieelis liidus asuvate ettevõtete ees.

Seda probleemi käsitleti MiFID II kaudu, mis rakendati 2018. aasta jaanuaris ja ühtlustas eeskirjad kõikidele ELi klientidega ettevõtetele. MiFID keskendub peamiselt aktsiatele, mida peeti piiranguks, kuna see ei sisaldanud tohutul hulgal turul saadaolevaid finantstooteid, näiteks üle leti (OTC) tuletisinstrumendid.

Börsiväliseid tehinguid tehakse kahe poole vahel ilma igasuguste tehinguteta vahetada olles keskel, et tegutseda juhendajana. Selle tulemusena oli börsiväliste tehingutega tegelevate poolte jaoks vähem regulatiivset järelevalvet ja palju vähem läbipaistvust. MiFID II rakendamine tõi selle reguleerimisalasse palju rohkem finantstooteid. Finantsinstrumentide turgude määrus (MiFIR) töötab koos MiFID ja MiFID II pigem määrus kui direktiiv, et laiendada käitumisjuhendeid ka muudele varudele vara.

Klientide klassifikatsioon finantsinstrumentide turgude direktiivi (MiFID) alusel

MiFID -i üks peamisi aspekte on klientide liigitamine konkreetsetesse klienditüüpidesse. Klienditüüpe on kolme tüüpi: professionaalsed kliendid, jaekliendidja kõlblikud vastaspooled. Klassifikatsioonide eesmärk on, et klientide regulatiivne kaitse peaks kajastama iga klienditüübi eri riskitasemeid. Idee on selles, et erinevat tüüpi klientidel või investoritel on erinevad finantstasemed teadmisi ja seega tuleks neile finantsasutusega suheldes anda erinevat kaitsetaset pangana. Abikõlblikud vastaspooled on kõige vähem kaitstud ja jaekliente kõige kõrgemal tasemel.

Sõltuvalt kliendi tüübist pakutakse kliendile erinevat teavet, mis on tema jaoks vajalik arusaam tehingu konkreetsetest riskidest ning selle tehingu üldistest selgitustest ja üksikasjadest.

Euroopa Liidu õigusnormide ühtlustamine

MiFID on vaid üks osa regulatiivsetest muudatustest, mis hõlmavad ELi ja mõjutavad seda vastavuse osakonnad kõigist seal tegutsevatest finantsettevõtetest, nt kindlustusandjad, investeerimisfondide pakkujad ja pangad. Koos teiste regulatiivsete algatustega, nagu Andmekaitse üldmäärus (GDPR) ja MiFIR, järgib EL oma nägemust läbipaistvast turust, millel on ELi kodanike jaoks selged õigused ja kaitse.

Nagu iga reguleeriva raamistiku puhul, muudavad paljud reeglid olemasolevaid eeskirju, näiteks avalikustamisnõudeid, kui a huvide konflikt eksisteerib. Siiski on mitmed head tavad, näiteks ühe ametniku määramine kliendi huvide kaitsmiseks ettevõtte sees, nüüdseks selged nõuded ettevõtetele, kes soovivad ELi turule pääseda.